Homöopaatilise apteegi ehk kindlate ja ainulaadsete potentsidega ainete kogumi loomine on vast Hahnemanni suurim tehniline saavutus. Tõepoolest, nii väärtuslik kui homöopaatiline filosoofia ka poleks, ei eksisteeriks homöopaatilist tervenemist, kui puuduks aine, mis lisab haiguse kuivale hakatisele tulesädeme.
Ainete valmistamisel kasutas Hahnemann ära kõiki oma homöopaatiaalase uurimistöö käigus saadud teadmisi. Esiteks põhineb apteek taimsel loodusmeditsiini traditsioonil, mille juured ulatuvad Hippokratese aega ja mille kliinilist toimet võib sadade juhtumite puhul tõestada empiiriliste meetoditega. Esimeste ainete allikad valiti välja just seetõttu, et toorainena olid neil ravivad omadused juba olemas.
Homöopaatiline apteek vastas ka vitalismi filosoofiale, sest ained toimisid lahjendatud kujul. Meile on õpetatud, et “mida tugevam on mürk, seda tugevam on ravi” ning mitme aine puhul, näiteks arseenist valmistatud
Alljärgnevatel linkidel klikates nõustute kasutustingimustega.
